Prangli saarel leidub tegelasi, kes võivad rääkida pikalt maast ja ilmast ilma et keskmine tallinlane aru saaks, millest jutt. Kusagil kevade paiku hakkasime Heleniga üles kirjutama Prangli saarel levinud väljendeid ja sõnu. Panime kogutu vaatamiseks välja Prangli murdesõnastiku nime all.
Õnnis on inimene, kes leiab tarkuse,
ja inimene, kes jõuab arusaamisele,
sest sellest on rohkem kasu kui hõbedast
ja rohkem rohkem tulu kui kullast.
Õp 3:13-14
Olen mõelnud juba tükk aega, et peaks kirjutama ühe korraliku tüki tarbimishulluse, odavate tootmismeetodite, üha kasvava hulga keemia kohta meie toidulaual jpm. Ühesõnaga sellest, et meie eluviisid on muutumas väga halvaks ja ebatervislikuks ning mitte ainult meile endile vaid tervele meie koduplaneedile.
Nüüd leidsin ühe lühifilmi nimega “The Story of Stuff”, mis räägib üsna selle sama loo sulle väga selgelt ja lihtsalt ära.
Palun võta see aeg ja vaata see läbi, ja mõtle selle teema üle järele.
Käisin kinos värsket Eesti linateost “Georg” vaatamas. Boris Tuch kirjutas Sirbis, et kui ootad kunstiteoselt liiga palju, on pettus paratamatus. Ma lugesin Tuchi arvustust “Georgist” reedel. Ka minu ootused olid suured. Pettumust ei tekkinud hetkekski. Pigem vastupidi - elamus oli viimasepeal. Kirjeldan seda filmi kõige paremate sõnadega.
Pean aga mainima, et ma tõenäoliselt ei kirjutaks seda postitust üldse kui ma oleksin näinud rahvast täis või lausa välja müüdud kinosaali. Paraku see nii ei olnud. Õhtune, kella 21:30 seanss toimus kobarkino saalis nr.1, kuhu suunatakse kõik filmid avanädalal, et võimalikult palju publikut ära mahutada. Pilt, mis saali sisenedes silme ees avanes oli aga kurb. Saali 514-st kohast oli täidetud ligikaudu 25.
Milles on asi? Kas on asi selles, et kinos käiv rahvas on liiga noor, et Otsa mäletada? Või ei peeta temast enam lihtsalt lugu? Inimesed! Tegu on kahtlemata kustumatu pärandiga Eesti XX sajandi muusikaajaloos. Võtke hetk vaba aega, minge otsige vanemate või vanavanemate plaadiriiulilt mõni vinüülplaat, mis kannab Georg Otsa nime. Pange mängima. Jah, kuulake-kuulake.
Samuti ei kirjutaks ma seda postitust ka siis kui film oleks olnud halb või poleks täitnud mu ootusi. Tsiteerin siinkohal Boris Tuchi ning nõustun nende sõnadega:
Näitlejatele pole vähimatki ette heita. /—/ Muljetavaldavad on süžee kaks riimi. /—/ Operaatoritöö väärib ülivõrdeid. Puhtfilmilikud, lavastuslikud võtted on väga veenvad. Mustvalgete (kroonika- ja kroonikana esitatud) kaadrite üleminek värvilisteks (varjamatu fiction) ei ole küll ju uuenduslik, kuid toimib suurepäraselt.
Loomulikult võiksin norida paari detaili kallal, kuid üldpilti need minu jaoks sugugi ei rikkunud. Tegu on minu meelest Eesti filmiajaloos ühe väärika teosega. Nii et head inimesed, kes te seda loete, minu soovitus: minge kinno, vaadake “Georgi”, toetage Eesti filmikunsti ja õppige tundma Georg Otsa pärandit. Selleks annab hea võimaluse näiteks Vello Malken artikkel Arteris Kahe otsaga mälestus Georg Otsast.
Vaadake seda. On igaühe enda teha, kas seda uskuda või mitte, aga see saladus toimib sellest sõltumata ikkagi. Vaadake lähemalt, mõelge kaasa, ja te saate aru.
Tegemist on esimese 25 minutiga filmist “The Secret”. Tegemist on filmiga, mis võib muuta sinu igapäeva. See võib muuta su elu. Mind on just see film viimase aasta jooksul kõige enam mõjutanud.
Sain eile väga hea tõendi selle kohta, et “tühjadel” hetkedel võib meie jaoks olla äärmiselt kandev roll. Need on hetked, mil seisatad korraks, et jalga puhata. Hetked, mil tuleb valida kahe tee vahel ning ei suuda otsusele jõuda. Hetked, mil ootad justkui midagi, ent veel ei tea mida.
Usun, et jõudsin eile sammu võrra lähemale sellele tõdemusele, et taolised hetked hoiavad meid voolavas elujões korraks paigal, et tekitada aegruum mõnele üllatuslikule kohtumisele või juhtumisele, mis oleks muidu jäänud olemata. Tunnetage neid hetki ja ehk mõistate.
Kutsu.ee ja Kiisu.ee said hiljaaegu oma rahvusvahelise käepikenduse Uniteddogs.com ja Unitedcats.com näol. Tegemist on ühtse süsteemiga, kus Kutsu.ee ja Kiisu.ee kasutajakontod toimivad automaatselt ka rahvusvahelistel saitidel.
Hetkel on mõned detailid veel beeta-faasis ja töö vabadel hetkedel käib, kuid hea on märgata rahvusvahelist huvi meie omalaadse sotsiaalse võrgustiku vastu maailma blogides. Üsna tuntud blogi Mashable kirjutas meist loo, märkides ära järgneva:
There’s plenty of AJAX on the site as well, offering a list of the most recent actions users have taken on the site. See who left a note in a forum, and who has commented on Sparky’s latest photo. This is fashioned after Facebook newsfeeds, but covers the entire community and not just your friends.
Samuti lisas keegi meid Killerstartups.com‘i. Siit ka üleskutse - tulge ja andke meile plusse! 
Kõigest lähemalt ka varsti meie kollektiivses blogis United Dogs and Cats OÜ lehel.
Uuendus: Oleme ka Digg’is ning Technorati andmetel on selle saidi teemal kirjutanud päris paljud välismaa blogid.
Jah.
Umbes sellest ajast, millest pärineb 2006. aasta viimane sissekanne siin blogis, olen oma vaba aega väga mõnusalt ja arendavalt sisustanud.
Idee, mis sündis mu heal sõbral Ragnaril juba möödunud aasta kevadel, hakkas just detsembrikuus vaikselt reaalsuseks muutuma. Nüüd on saanud nii koerad kui ka kassid omale uued kodud Internetis 
Tegemist on meie ühise ettevõtmise - United Dogs and Cats - üllitisega. Osalt võtsin selle kogu asja vaevaks seetõttu, et loomad on lahedad, et käppa CSSis/disainis osavana hoida, et midagi pisut uut proovida ja loomulikult et näha, mis sellest kõigest saab.
Kui Sul ka kodus kiisu või kutsu on, mine proovi järele. Looma-armastajatele need leheküljed ju ongi mõeldud.
Elame-näeme. Vaba aeg ei ole küll igavalt sisustatud
Nii nagu Andrusele, nii meeldivad ka mulle kuldsed asjad
Jah, Skype’i tasuta trammi kampaania, millest minu teha oli trammi väline disain (tööd selle kallal sai tehtud möödunud aasta juulikuus), sai Kuldmuna parima välireklaamina teenuste-valdkonnas.
Tänud nii Andrusele kui ka Loovvoolule.
Et tasakaalu moodustavad kaks poolust, on teada. Ent taipame vist natuke liiga harva, et tasakaal moodustub ju ainult kahe pooluse vastastikmõju olemasolul. Valgus, pimedus. Soojus, külmus. Kaugus, lähedus. Pinnapealsus, sügavus. Vahel peitubki just taolistes vastastikmõjudes see salapära, erilisus ning kõik need vastamata küsimused, mis hoiavad meid sammhaaval liikumas igikestval rännakul vastuste suunas, mille lõpuni me sekundeid loeme.
Tõepoolest, kauneid jõule Sulle! Tänasel jõuluööl võib olla igaühe jaoks erinev tähendus. Mõned tähistavad seda kui lihtsalt ilusat kinkide vahetamise-jagamise traditsiooni. Kristlased jällegi ennekõike kui Jeesus Kristuse sünnipäeva. Võib-olla mõned kolmandad aga hoopis valguse võitu pimeduse üle. Jah, just nimelt. Tahaksingi natuke rääkida yin‘ist ja yang‘ist ning seda kahel põhjusel - esiteks on meie kultuuriruumis kinkide jagamisest ning Jeesuse sünnipäevast juba üpris palju räägitud ja teiseks seetõttu, et vanad hiinlased olid vaat et kõige targemad üldse oma mõtetega valgusest ja pimedusest.
Sest kui aastat kujutada ühtse tervikuna, mis liigub ringiratast ning kordab end uuesti ja uuesti, siis jõuluöö on selleks hetkeks, mil toimub midagi äärmiselt otsustavat, mis muudab kogu inimeste elu järgneval poolel aastal. Toimub pimeduse võitlus valgusega… ning just tänasel ööl valgus võidab. Ööd muutuvad tänasest edasi aegamööda lühemaks, päevavalgust on rohkem.
Et yin ja yang koguaeg korraga eksisteerivad ning omavahel teatud määral võitlevad, ilmestab meie jaoks teine nii oluline päev - jaanilaupäev. Inglise keeli summer solstice. Sel päeval, mis asub täpselt poole aasta kaugusel tänasest päevast, jääb otsustavas võitluses peale pimedus, mis hakkab endasse järgneva poole aasta vältel koguaeg päevavalguse arvelt üha rohkem pimedusjõudu näppama. Teame ju tervet sügisperioodi kui pimedat, tumedat, veidi kõledat ja kõhedat aastaaega.
Kevad aga, mis nüüd juba silmapiirilt paistab, on seevastu teada-tuntud valguse, armastuse ning kosumise-kasvamise periood.
Seega on tänasel ööl väga mitu põhjust, miks seda võiks, tuleks ja peaks tähistama.
Oled sa endalt kunagi küsinud, et kas inimesed näevad värve ühtemoodi? Ehk teisisõnu: kas see, mida me nimetame pruuniks, on sinu jaoks tegelikult sama toon, mis minu jaoks? Või on erinev?
Tundub ju nii tavaline, et oleme kokku leppinud, et üks toon on pruun, teine kollane, kolmas punane ja nii edasi. Ent tegelikult ei ole mitte kuidagi võimalik kindlaks teha milliseid toone üks või teine inimene nende nimetuste all oma peas näeb.
Kui kõik näevadki värve tegelikult natuke erinevalt, - näiteks minu punane on sinu silmis hoopis minu nimetuse järgi oranž, aga me mõlemad nimetame seda tooni kokkuleppeliselt siiski punaseks - siis äkki ongi just see põhjuseks, miks eri inimestele meeldivad eri värvitoonid? Ühtedele ühed toonid rohkem kui teistele ja nii edasi.
Et kõik on energia, on kõik seega ühtlasi ka energiakulu. Kõlab lihtsalt, kas pole? Aga mõtle: ka nendele arvutiprogrammidele, mida sa tegelikult ei vaja, aga sellegipoolest oled taustale käima jätnud, kulutavad tegelikult protsessori töövõimsust. Eriti ilmsiks tuleb see sülearvutit kasutades. Need sülearvutid, mida kasutatakse aku pealt, vajavad sedavõrd varem vooluvõrku ühendamist, mida rohkem programme ja jõudlust kasutusele pannakse. Seega kulutavad kõik programmid akumahtu, mida tuleb aeg-ajalt jälle laadida energiaga, mille tootmiseks kulub maavara jne jne jne. Võib siinkohal küsida, et kas sina oled kunagi mõelnud näiteks selle peale, et kui palju energiat kulutab ühe täispika DVD-filmi vaatamine oma arvutis? Või siis meie Eesti mõistes, et mitu kuupmeetrit põlevkivi selleks kulub?
Mulle jäid meelde sõnad ühest salapärasest filmist: “We all use electricity, without even exactly knowing what electricity is. I don’t know what electricity is, too, but I do know this - that you can cook a man’s dinner with electricity. But you can also cook the man.”
Kui isegi kõige targemad on öelnud, et nad ei tea täpselt mis asi elekter on, siis võib seniks, kuni me seda veel defineerida ei suuda, öelda, et elekter = need maavarad, mis kuluvad elektri tootmiseks (mis seejärel muutuvad milleks iganes meil elektrit parasjagu vaja läheb).
On üks Saladus, mis viimasel ajal ringi levib. Mina juba tean, milles Saladus seisneb. Uurige teiegi järele. Kui avastate, mis see on, siis võin ma teile öelda “Tere tulemast meie sekka.”
Kas Euroopa ja läänemaailma inimesed armastavad sellepärast selget, lihtsat, korrapärast, piiritletavat väliste asjade disaini, et nad otsivad leevendust oma niigi kirjule mõtte- ja tunnetemaailmale, infoküllusele ja sotsiaalsele rägastikule, mis inimesi, eriti majanduslikult kõrgelt arenenud riikides, iga päev ümbritseb?
Ja kas inimesed idamaades armastavad kirjusid mustreid, tekstuure ja nikerdusi seepärast, et nende algupärane sisemine mõtte- ning tunnetemaailm on teatud mõttes rajatud tühjuse, lihtsuse, selguse kontseptsioonidele? Meditatsioon, jooga…
Olen tähele pannud, et inimesed, kes mediteerivad, uurivad igasugu “kaugeid saladusi”, on palju rohkem omas elemendis igasuguste mustrite, tekstuuride, eksootilisiste asjadega.
Väide: armastus saab eksisteerida ainult olevikus.
Tõestus: armastust minevikus ei ole olemas - selle asja nimi on sellisel juhul mälestus. Armastust tulevikus ei saa eksisteerida - selle asja nimi on unistus. Järeldus: armastus saab eksisteerida ainult olevikus, mida oligi tarvis tõestada.
Elas kord ühes väikeses külas üks väike laps, kes jäi väga haigeks. Ta vanemad otsustasid kohale kutsuda tuntud ravitseja. Kui ravitseja külla jõudis ja last terveks tegema hakkas, kogunes kogu küla seda suurt sündmust pealt vaatama. Ravitseja astus lapse juurde, lausus mõned lihtsad palvused, tõusis seejärel püsti ja ütles, et nüüd saab laps terveks. Kõik inimesed olid hämmingus. Üks külamees, kes oleks oodanud midagi palju suurejoonelisemat ja müstilisemat, tõusis püsti ning küsis hämmeldunult: „Mismõttes? Et ütled paar sõna ja laps saabki terveks? Nii see ei lähe ju!“
Kogu külarahvas pööras oma pilgud tolle mehe poole ning ravitseja vastas talle: „Miks sa ütlesid sedasi? Kes sina üldse oled? Üks totaalne ignorantne lollpea!“
Ja kogu külarahvas kuulis seda. Too mees raevus, muutus näost punaseks, justkui tahtnuks ta kohemaid vihast kõva häälega ravitseja peale karjuma hakata.
Ravitseja ütles seepeale: „Kas näed nüüd? Kui üks-kaks sõna sind, suurt meest, näost punaseks suudavad ajada, sind raevuga täidavad ja vihastama panevad, miks siis ei võiks mõned teised üks-kaks sõna seda väikest last terveks teha?“
Kui mõni vanainimene teid nähes ohkab, et “Oh küll aeg ikka lendab!”, siis mõelge hoopis nii: on kurb, et selliseid lauseid alles vanaduspõlves kuulda saab, sest kui me kõik niimoodi juba nooruses mõtleksime, annaksime me endale üha rohkem mõista, et meie kõigi päevad on loetud ning et me peame neid sisustama nii hästi kui vähegi oskame.